Advertise on podcast: Käbi ei kuku...

"Ma olin väga õnnelik laps. Peale selle, et mul oli isa, mul oli ka sõber," kirjeldab Lembit Uustulnd usalduslikku suhet ja läbisaamist isa Albertiga, kes oli kirjanik ja helilooja, muu hulgas ka rahvaliku lööklaulu "Tüdruk, armastan päikest ja tuuli" autor. "Isa ütles alati: poiss, kui sa midagi pahandust oled teinud, tule räägi ära. Mul oli isaga selline usalduslik vahekord, et isa käis minu eest kosjas."

Viktor Nõmm, keda teab ja tunneb hästi Jõgeva kandi rahvas, on teiseks isaks olnud mõnelegi poisile-tüdrukule, kelle kodune tagala on hõredaks jäänud. Viktor teab ja tunneb nad ära, sest kasvas ise isata. "Ma tunnen, et nad otsivad kontakti ja soovivad suhelda," tõdeb aastaid kehalise kasvatuse ja riigikaitse õpetajana töötanud Viktor. "Neil on seda vaja."

"Kui abikaasa sai teada, et ma olen lapseootel, siis ta ütles, et oled nüüd vist uhke küll," meenutab kirjanik Lehte Hainsalu, et planeeris perre kolme last.

"Kui minu ema oli õpetaja, käis laste kasvatamine nii, et laps peab kuuletuma. Aja jooksul on tulnud rohkem seletamist ja selgitamist. Kui midagi nõuad, pead ära põhjendama," võrdleb Tiia Kadalipp kahte ajastut: esmalt aega, mil ta ise oli laps ning siis hiljem, kui temal sündisid lapsed.

Võrkpallur Renee Teppan mängib Eesti koondise särgis taas EM-võistluste finaalturniiril.

"Peod juba käisid Vasalemma mõisas. Vene sõdurid tulid tüdrukuid tantsima võtma ja üks tuli minu ette. Mina ei läinud, ei teinud välja ka. Viskas mulle kopikaid, aga eks meie poisid nägid seda kõrvalt ja andsid talle tuupi," viib Ilma Adamson meid oma neiupõlveaastatesse, kui suur sõda oli lõppenud. Ehkki nähtud oli palju õudusi, ajasid noored ikka oma asja. "Isal oli hirm ja ütles emale: sa lased tüdrukul käia, tuleb ükskord põllealune täis…".

"Liiklust oli vähe ja juba eemalt oli kuulda, kui isa autoga töölt tuli," viib Hannes Hanso meid tagasi oma lapsepõlve, mille üks märksõnu oli hirm isa ees. "Ma pidin harja kätte võtma ja köögipõrandat pühkima, kui ta tuppa tuli, muidu oleks halvasti läinud. Seal läbirääkimiste ruumi ei olnud."

"Kuna ma kodus üldse ei nuta, siis see oli nende jaoks šokk, et ema nutab," meenutab Piret Laikre emana läbikukkumise tunnet, kui kaks poega ei saanud omavahel üldse läbi, nii et kooligi käidi eraldi bussidega.

"Ma olen silmad lahti hoidnud ja õppinud teistelt. Mul on olnud väga häid eeskujusid," ütleb Rene Varek, suurte kogemustega ettevõtja, kes viimased 10+ aastat juhib automüügifirmat Amserv.

"Mulle meeldib mõelda, et me oleme nagu kolm musketäri," ütleb Emma Lotta Kiviberg saates "Käbi ei kuku…", mis astub sammu eemale oma tavapärasest vormist. Nimelt jagavad sel pühapäeval emotsionaalseid ja olulisi lugusid elust ja koos kasvamisest ühe pere kolm põlvkonda – Emmaga on saates ema Elina Reinold ja vanaema Mall Reinold.

(Pärimus)muusik ja arengutreener Sandra Sillamaa tõdeb saates "Käbi ei kuku…", et on end piisavalt hästi tundma õppinud ja üllatusi või varem märkamata momente ta minevikust ei leia. Aga tuleb ette erandeid, viimati sellest kevadest.

"Kultuuri- ja kunstihuvi hoidis mind vee peal. Muidu ma oleksin ennast täiesti ära joonud," analüüsib näitleja Kristjan Sarv saates "Käbi ei kuku…" oma elu võimalik et kõige olulisemat murdehetke, mil temast sai lavakunstikateedri tudeng.

"Kõik lapsevanemad rikuvad oma lapsed natukene ära," ütleb Mick Pedaja, kelle kodus kasvab kaks last – tüdruk, kes lõpetab põhikooli ja poiss, kes pole veel kooli läinud. Ja vaatab enesekriitiliselt peeglisse, sest mõnigi nähvamine võinuks olemata olla.

Sepo Seemani pole lihtne meelelahutaja rollist välja tuua. Aga me proovime seda saates "Käbi ei kuku…", et teada saada sündmustest ja seikadest, inimestest ja valikutest, mis või kes on aidanud tal valida sihti ja suunda.