Advertise on podcast: Tähenduse teejuhid

"Ei ole ime, et inimesed küsivad: mis sorti reaalsuses me õigupoolest elame? On see mingi jabur film? Ma sõidan jalgrattal läbi hüljatud linna ja mõtlen, kas ma olen sattunud zombi-filmi? Tegelikult oleme elanud zombi-filmis juba mitmeid aastaid, sest meie vanad ideed ja nendele ehitatud süsteemid on olnud surnud juba mõnda aega. Meid ümbritsevad zombi-institutsioonid. Need surid tegelikult võib-olla juba 2008. aastal," ütles meile Tähenduse teejuhtide 8. numbris intervjueeritud endine finantsajakirjanik Jules Evans [1]. "Mis sorti reaalsuses me õigupoolest elame?" oligi selle vestlusringi keskne küsimus. Vestluse viimasel pooltunnil palusin ma stuudiokülalistel kommenteerida inglise kirjaniku Paul Kingsnorthi mõtet, et käimasolev kobarkriis on oma olemuselt spirituaalne ning see on ka põhjus, miks me ei leia sellele poliitilisi ega majanduslikke lahendusi [2]. "Minu arust on täiesti selge, et kriis ei ole seotud sellega, et me oleksime vaesuses või puuduses. Läänemaailmas pole see kindlasti nii. Kriis on ikkagi esmasjoones inimese peas, tema vaimsuses ja väärtusmaailmas. Süsteem, mis võimaldaks tal maailma seletada ja selles orienteeruda, on täiesti hägustunud, seda õieti polegi. Ma olen sellega täiesti nõus," vastas selle peale Heido. Kõige lõpuks jõudsime Indreku sõnastatud järeldusele, et allakukkuvas lennukis pole ateiste. Head kuulamist! Hardo ——————————————— [1] https://teejuhid.postimees.ee/7231062... [2] https://teejuhid.postimees.ee/7587055... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Mõned nädalad tagasi kirjutas Vahur Laiapea mulle, et tal on parajasti pooleli Deepak Chopra raamat "Elu pärast surma" [1]. "Mida vanemaks saan, seda enam püüan mõista ja mõtestada enda suremise asja," tunnistas ta samas. Selle peale tekkis meil mõlemal mõte selle suremise asja üle koos mõtteid vahetada. Kolmanda vestluskaaslase üle ei pidanud pikalt järele mõtlema; kutsusime endaga kaasa Eesti juhtiva surmaspetsialisti Karl Käsnapuu [2]. Kahe tunni jooksul keerles jutt, nagu ikka, sinna ja tänna: alustasime juhitud imedest ja sünkroonsustest ning jõudsime hirmude kaudu viimaks teadmatuse piiri ja eludraakonini. Saate lõpus (109. minutil) jõudsime Heiti Talviku neljarealise epigrammini "Spenglerit lugedes": "See on Õhtumaa hing / kui ta teisi ei söö, ei lahka, / pöördub ta tagasi ning / iseenese pistab nahka." "Õhtumaa hing" oleks sobinud ka selle saate pealkirjaks, kuid lõpuks otsustasin siiski 73. minutil kõlama jäänud kujundi kasuks. Rääkisime seal Carl Gustav Jungist ja tema surmalähedasest kogemusest. "Ta sai selle tõttu rohkem asjadest aru ja julges ka rohkem rääkida," selgitas Karl kõnealuse kogemuse mõju Jungile. "Kui sa oled kord suure eksistentsiga kokku põrganud, ei lähe sulle enam nii palju korda, mida keskmistes koridorides sinust arvatakse." Hardo ———————————————— [1] https://www.apollo.ee/et/elu-parast-surma.html [2] https://www.apollo.ee/et/surmalahedased-kogemused.html Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Küllap tundis isa Maximos vastutusekoorma erilist raskust, olgugi et selle vastutuse kandmine pidi kestma vaid lühikest aega. Mõeldes tema uutele kohustustele, meenus mulle üks vestlus. Isa Maximos oli tol korral tutvustamas meile kloostri hindamatu väärtusega kunstiteoseid ning juhtus ka selgitama, miks on nii oluline, et Athose mägi jääks autonoomseks: et jääks püsima munkluse tõeline vaim. "Kloostrite sulgemine," ütles ta reformatsioonijärgsete sündmuste kohta, "oli nagu kristluse südame väljarebimine." Ta pidas silmas, et just kloostrites sai järjekindlalt valmistada ette pinda religioossele kogemusele, mis andis elavat tunnistust Jumala olemasolust. Kui kloostrid kadusid, pidi Lääs oma jumalaotsingutes toetuma ainuüksi mõistusele. Aga Jumala tundmiseni, tavatses isa Maximos ikka ja jälle öelda, ei vii filosoofia ega teaduslikud eksperimendid, vaid süsteemselt ja järjekindlalt viljeldud vaimulikud meetodid, mis avavad inimese Püha Vaimu armule. Ainult nii saame maitsta midagi jumalikku, ainult nii saame vahetu, kogemusliku teadmise oma Loojast. Muul juhul, jätkas ta, "jääme pidama uskumuste ja ideoloogiate tasandile."  "Mul on tunne, et kui ei ole enam munkasid ja nunnasid, kes hoiavad elus kristluse müstilist traditsiooni ja palvetavad meie kõigi eest, jääb kogu asjast järele ainult õõnes kest," ütles Paul Kingsnorth [1], kui ma palusin tal kommenteerida isa Maximose mõtet, et kloostrite sulgemine tähendas kristluse südame väljarebimist. "Mitte sellepärast, et mungad oleksid teistest inimestest olulisemad või et me peaksime kõik mungaks hakkama – seda ei juhtu niikuinii –, vaid sellepärast, et nad on pühendanud kogu oma elu Kristusele ning hoiavad palvetega kogu seda traditsiooni alal kõigi teiste jaoks. Athose mäel on seda tehtud üle tuhande aasta." Sügishooaja avasaates alustasime "Vaikuse mäest" [2] ning jõusime läbi kunsti, muusika ja lapsepõlve animistlike kogemuste lõpuks imedeni. "Selleks, et ratsionaalne olla, tuleb uskuda imedesse," kõlas järeldus, millele me kolmekesi alla kirjutasime. H. —————————— [1] https://youtu.be/J2K3UWfYY48?si=OZ0VhtqStWL9bCSU&t=969 [2] https://www.apollo.ee/et/vaikuse-magi.html Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Ütleme, et logismos on teatava kvaliteedi ja intensiivsuse astmega mõte," vastas isa Maximos. "Logismos’e juures on midagi salapärast. Tema mõju võib võrrelda süstiga, mille arst teile teeb. Kui teie vaimulikku vereringesse satuvad negatiivsed logismos’ed, siis võivad nad teid mõjutada samal viisil nagu mürgid, mis nõela kaudu teie kehasse tungivad ja kõikjale surmavat mõju kannavad. Teie vaimulik maailm saastub ja te olete mõjutatud kõige sügavama tasandini, vundamendini. Kogu teie vaimulik ehitis võib vundamendist peale kõikuma lüüa. Üheainsa logismos’e intensiivsus võib vahel olla nii suur, et selle mõju all olevad inimesed tunnevad end täiesti abitutena. Nad võivad rakendada kogu oma jõudu, et end selliste sissetungijate eest kaitsta, aga asjatult." 274. saates võtsime oluliselt nooremas koosseisus Kyriacos Markidese "Vaikuse mäe" [1] toel – sealt pärineb muidugi ka ülaltoodud tsitaat – taas üles küsimuse, mille juurde eelmine jutuajamine pidama jäi: kuidas kaitsta end igiõela Kiusaja kimbutuste eest? Head kuulamist! Hardo ——————————————— [1] https://youtu.be/w1LxyPAqIWw?si=jBvAcfxiELdlaake&t=1 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Ta tuli maailma, et anda meile Iseennast. Et näidata meile Teed meie lunastuse poole," vastas ta [isa Maximos] edasi kõndides. "Kas te ei mäleta, mida ütles Athanasius Suur?" Jumal sai inimeseks, et inimesed võiksid saada Jumalaks."" "Jah-jah, ma tean," kiirustasin kinnitama. "See on idakristliku müstika moto. Seega: Kristus näitas meile teed Jumala poole, aga saatan on jõud, mis püüab meid takistada sihtmärgini jõudmast," lisasin. "Aga kuidas ta seda teeb? Mis on saatana meetodid ja vahendid?" "Vanakesed ütlevad, et tema vahendid on logismos’ed," vastas isa Maximos. "See tähendab: mõtted?" "Logismos’ed on palju intensiivsemad kui lihtsad mõtted. Nad tungivad inimese olemuse sügavusse. Neil on tohutu jõud. Aga öelgem praegu," selgitas isa Maximos edasi, "et lihtne mõte on nõrk logismos. Oluline on siiski taibata, et on mõtteid – logismos’eid –, mis kord juba inimesse pääsedes võivad õõnestada vaimuliku elu kõiki ilminguid kuni juurteni välja. Inimesed, kes elavad maailmas, ei tea logismos’te iseloomust ja võimust midagi. See tähendab, et nad ei ole seda ise reaalsena kogenud. Kui nad jätkavad vaimulikku võitlemist – just süstemaatiliselt palvetades –, siis hakkavad nad mõistma selle tegelikkuse tõelist tähendust ja võimu." Nii kõlab lõik Kyriacos Markidese "Vaikuse mäe" [1] üheksandast peatükist "Nähtamatud sissetungijad". Selles saates üritasime logismos'te iseloomust ja võimust midagi rohkem teada saada. H. ————————————————— [1] https://www.apollo.ee/et/vaikuse-magi.html Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"1931. aasta augustis ilmusid aga ajakirjas Looming Alveri kaks esimest luuletust, „Pedja“ ja „Raskelt valgub vaha“, sama aasta detsembris jõudis lugejate ette tema esimene poeem „Lugu valgest varesest“, mis oli peaaegu värssromaani mõõtu. Järgnevatel aastatel lisandus sellele järjest uusi poeeme ja luuletusi, kuni ta 1936. aastal jõudis oma esimese avaldatud luuletuskoguni „Tolm ja tuli“. Nii tegi endale oma 30. sünnipäevaks ise kingituse! „Tolmule ja tulele“ on vahel ette heidetud liigset kirjanduslikkust, kuid selleks pole põhjust: see on sirgumise, täiskasvanuks saamise, eneseotsingute ja eneseleidmise perioodi looming, kus vähese elukogemuse kaalub üles suur lugemiskogemus. Sellesse perioodi kuulub loomulikult ka küpsemine naisena, lähem tutvumine Heiti Talvikuga, kelle mõjul ta üldse luuletama hakkas. Nii on ta ise tunnistanud," ütles Tähenduse teejuhtide 59. numbrile antud intervjuus kirjandusloolane Kristi Metste [1]. Tähenduse teejuhtide 272. vestlusringis rääkisime Betti Alveri esimesest luulekogust.. "Luulekogu "Tolm ja tuli" viis Alveri eesti luule esiritta, äratades tähelepanu nõudliku vormikultuuriga; siin ülistab luuletaja tunnetuskirglikku vaimset inimest, poetiseerib vahekorda kunstiga ning pilkab vaba inimest piiravat ja ahistavat," kirjutatakse kõnealuse kogu kohta "Eesti kirjanike leksikonis". ""Tolmu ja tuld" kannab leppimatus — leppimatus olukorraga, nagu see näib olevat," ütles saate alguses (7. minut) Piret Bristol. ———————————- [1] https://teejuhid.postimees.ee/8382556/kaie-metsla-intervjuu-kristi-metstega-hingemaa-luuletaja Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tähenduse teejuhid (TT) is a monthly supplement to Estonia's largest daily newspaper, Postimees. The interview with Martin Shaw appeared in the 64th issue of the paper (May 2026). Here are six highlights from the interview: the first comes from my introduction, while the remaining five are direct quotations. 1. In his book "Liturgies of the Wild", published earlier this year, Shaw writes that Christianity is a dream — yet Christians themselves have forgotten this. “From time to time, some of us experience a radical dream,” he explains in today’s interview. “We wake up alarmed, feeling that we must change something significant in our lives. It seems to me that modern Christianity has lost this unsettling visionary quality; it has become too domesticated and combed over,” he says, speaking from experience. 2. In "The Pilgrim’s Regress", C. S. Lewis writes that every few hundred years the Church seems almost deliberately to collapse in order to awaken its believers. As the Church collapses, the Landlord — Lewis’s name for God — begins to feed what he calls “the big pictures” back into people. I would call them big dreams. As recently as three years ago, it seemed to me that we were witnessing the final phase of the Church’s long decline. Then, quite suddenly, at that very moment of peril, something changed, and God began revealing his hand in unexpected places and to unexpected people — people like myself, Paul Kingsnorth, and Nick Cave. 3. As Christians, we have a very strange God — one who is born a refugee, dies an outlaw, and has the audacity to return from death. It is at once an immensely compelling and profoundly strange story. It would be strange enough even as myth, but when that same myth descends into a specific time and place, it becomes something even more unfathomable. The story of Jesus’ resurrection is so bewildering and transformative that, even two thousand years later, we still cannot fully agree on what actually happened. That is why we have 35,000 slightly different versions of Christianity. The story is simply too vast to be contained within a single interpretation. 4. As a Christian, I have of course drifted even further from Hillman’s outlook on life and the gods. Although he could hardly be considered a conventional atheist, he certainly was no Christian theologian. That fact did, however, allow him at times to critique Christianity in ways that are valuable for all of us. There is a small and wonderful book by Hillman called "Inter Views" that contains a chapter we should all read: “A Running Engagement with Christianity.” Some may find it a rather shocking read, but it is remarkably insightful all the same. 5. I never wanted to worship a mountain, a tree, or a river, but I have always loved them. Long before I read the Gospels, I encountered God through His creation. Now that I have become the member of the Orthodox Church, I can encounter God direclty through the Divine Liturgy together with other people. Yet there is also something of that same encounter in standing alone in the middle of a woodland at night, with a hundred thousand stars overhead, much like an early Christian hermit. It is not that I have completely lost my sense of animism, but rather that it has become far subtler and more expansive through a panentheistic understanding of God. 6. Our present situation bears a striking resemblance to the fairy tale “Ivan and the Grey Wolf.” Things are moving faster than ever before. Deranged people hold political power almost everywhere, and we can no longer rely on the things we once took for granted. That is why, oddly enough, we need the wolfishness of Christ. In my view, there is quite a bit of that in him. Christ is, in some sense, a wolf-like figure. He is often solitary, difficult to define, enigmatic, strange, vulnerable, withdrawn, and immensely powerful. There is something wild about Jesus that, somehow, I think we have largely failed to notice. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tähenduse teejuhid Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tähenduse teejuhid Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tähenduse teejuhid Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Tähenduse teejuhid Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

„Ma näen, et Pärdi mõttemaailm – ja mitte ainult viimase poolsajandi tintinnabuli muusikas, mida me tajume suure harmooniataotlusena, vaid tegelikult üsna algusest peale – on pöördunud tagasi nende kategooriate poole, mis lähtuvad just nimelt sellest, mis tuleb Euroopa keskaega koos Boëthiusega; eelkõige arusaamine arvudest kui suurest universaalsest korrast ja sellesama korra väljendamisest muusikas,“ ütles saate teise poole alguses (65. minut) muusikateadlane ja dirigent Toomas Siitan. Kuivõrd 266. vestlusringi tööpealkiri oli „Boëthius ja Pärt“, siis olime esimese tunni vältel vestelnud peamiselt 6. sajandi Rooma filosoofist, kelle „De institutione musica’st“ sai järgneva tuhatkonna aasta vältel lääne muusikahariduse ja -filosoofia ja alustekst. Boëthius, kes oli kreeka-rooma ja kristliku muusikakultuuri peamine ühenduslüli, toetus omakorda Pythagorasest aluse saanud tuhandeaastasele traditsioonile. Viimane tõi teoloog Tauri Tölpti sõnul muusikasse kosmilis-holistilise vaate: „Kogu meie elu on muusika, universum on muusika, minu elu on muusika“ (45. minut). Seetõttu pidas Pythagoras tähtsaks püüdlemist harmoonilise elu poole. „Boëthius jätkab täpselt samas vaimus,“ võttis sõnajärje üle Toomas. „Tema jaoks on muusika ja üleüldise suure harmoonia vahel võrdusmärk, muusika ongi harmoonia – kooskõla selle sõna kõige abstraktsemas mõttes.“ Antiigist Boëthiuse kaudu keskaega jõudnud mõtteviis ilmneb Arvo Pärti loomingus eriti selgelt alates tema 1963. aastal valminud teosest „Perpetuum mobile“, kus muusikaline kord on viidud Tooma sõnul matemaatilise äärmuseni. Helilooja püüab kõrvaldada oma muusikast igasuguse subjektiivse vaatenurga ja tabada sel viisil suurt universaalset korda. „Ma uskusin, et kõiki matemaatilisi valemeid on võimalik panna muusikasse,“ on Pärt ise selle loomeperioodi kohta öelnud. „Kui ma oleksin osanud ilma kaksteisttoontehnikata kirjutada täiesti emotsioonivaba muusikat, siis oma oleksin võib-olla leidnud mõne teise tee.“ Tooma sõnul vaevab Pärti 1960. aastatel vastuolu. Ühelt poolt püüdleb ta universaalse korraprintsiibi poole, kuid ei ole samas üldse rahul selle muusikalise teostusega, selline kõlab väga dissonantselt ja lõhkuvalt. „Kõige huvitavam on veel see, et mida kaugemale ta oma korraprintsiibi taotluses läheb, seda lähemal on ta muusika täielikule kaosele. Ühel hetkel kõlab see samamoodi nagu mistahes ettevalmistamata juhuslik helikooslus,“ ütles Toomas (70. minut). 1968. aastal valminud „Credoga“ tõmbab Pärt sellele perioodile joone alla ja hakkab otsima midagi muud. Selle muu leiab ta seitsme-kaheksa aasta pärast oma tintinnabuli tehnikas, mis lähtub küll universaalsest inimülesest korrast, aga kasutab samal ajal Euroopa muusika arhetüüpe: lihtsat helilaadi ja kolmkõla. Boëthiuse terminoloogias õnnestub Pärdil seega ühendada kosmilise musica mundana matemaatiline tasand inimese sisemuusikaga – musica humana’ga. „See on muusika, mis korrastab ja tasakaalustab inimese psüühet ja on ühtlasi ka kõlaliselt kaunis,“ selgitas Toomas. „Pärt on öelnud, et tintinnabuli olemuse võtab kokku lihtne valem 1 + 1 =1,“ lisas talle Tauri (86. minut). See mõte jäi mulle kõrva ja jutuajamise lõpus palusin ma Toomal seda mõtet veelkord selgitada. „Kompositsioonitehniliselt liidab ta siin kaks häält nii, et neid ei saa lahutada. Ta nimetab seda armastuse valemiks,“ selgitas Toomas. „See ongi võib-olla saladus, mis selle asja tuuma kõige paremini puudutab“ (109. minut). Muusika on võimeline meie seesmist konstitutsiooni kas lõhkuma või harmooniliselt üles ehitama. „Pärt on öelnud, et ta tajus oma varast dissonantset muusikat lõhkuvana ja otsis üles ehitavat stiili,“ jätkas Toomas (113. minut). „Mis ei tähenda seda, et tema tintinnabuli muusikas oleks ainult harmoonia. See on kohati vägagi dissonantne, aga sellel on alati lunastav või lahendav korrus. See on lõppkokkuvõttes meie inimliku elu ilus sümbol.“ Head uudistamist! Hardo Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

„Oma kuulsas mõtteeksperimendis kujutles Einstein end valguskiirel justkui vagunis sõitva lapsena. See esmapilgul naiivne kujutluspilt viis ta lõpuks äratundmiseni, et valguse kiirus on universumi suurim, ning aitas tal seeläbi välja töötada erirelatiivsusteooria. See on väga hea näide sellest, et looval kujutlusel on keskne koht mitte ainult kunstis, vaid ka teaduses, kui see vanast paradigmast välja üritab murda,“ ütles Tähenduse teejuhtide selle aasta veebruarinumbrile antud intervjuus briti psühhoterapeut Mark Vernon [1]. Kõnealune number sisaldas seitset kujutlusvõimele pühendatud artiklit. Füüsikanurgas astus üles Jaak Kikas, kes kirjutas muuhulgas teadusliku kujutlusvõime spetsiifilistest vahenditest – mõtteeksperimentidest [2]. Umbes samal ajal pidas Laur Järv Vabas Akadeemias loengu „Ämber, lift ja tulemüür: mõtteeksperimentide rollist füüsikas“ [3]. Veebruari lõpus saime kokku Kuku Raadio Tartu stuudios, et mainitud teemadel üheskoos edasi mõtelda. Kahjuks tekkis meil väike tehniline rike. Millalgi teise pooltunni alguses tuli pulti sisse Raadio Elmar heli ja kuivõrd mul polnud kõrvaklappe peas, ei pannud ma seda tähele. Taustaheli järjest valjemaks ning teine pool saatest ei kannata paraku enam kuulamist. Avaldan juhtunu üle kahetsust ja püüan edaspidi hoolikam olla. Mis vestlusesse puutub, siis kõigepealt selgus, et Einsteini noorpõlve valguskiirega kaasa sõitmise mõttemäng ei olnudki tegelikult otseselt rongiliiklusega seotud. Einstein kujutles, et kui ta liiguks valguslainega sama kiirusega, peaks laine paistma talle paigalseisvana. Maxwelli elektrodünaamika võrrandid annavad aga lahendusi ainult valguse kiirusega liikuva laine kohta. Einstein tegi siit radikaalse järelduse: Maxwelli teooria on korrektne, üldistamist vajavad meie ettekujutused ajast ja ruumist. Teises mõtteeksperimendis tabasid kaks välgulööki rongi esi- ja tagaotsa. Perroonil seisva vaatleja jaoks toimusid need üheaegselt, kuid rongi keskel viibiva vaatleja jaoks tabas välk kõigepealt rongi esiotsa. Seega – järeldas Einstein – ei ole lisaks ajale ja ruumile absoluutne ka samaaegsus; see, kas kaks sündmust toimvad samal ajal, sõltub vaatleja liikumisest. 1905. aastal avaldas Einstein artikli „Zur Elektrodynamik bewegter Körper“, kus ta esitas oma erirelatiivsusteooria. Einstein väitis, et aeg ja ruum moodustavad ühtse terviku, mille mõõtmine sõltub vaatleja liikumisest, kuid valguse kiirus ja loodusseadused on kõigi vaatlejate jaoks samad. Pärast väikest kõrvalepõiget vahest veelgi kuulsama mõtteeksperimendi juurde Achilleusest ja kilpkonnast, arutasime selle üle, mis teeb suvalisest kujutlusest mõtteeksperimendi. „Me võime endale ette kujutada igasuguseid asju, millest ei saa suurt midagi tuletada,“ ütles Laur (16. minut). Seetõttu rõhutas kuulus füüsik ja teadusfilosoof Ernst Mach 19. sajandi lõpus, et mõtteeksperimendid peaksid käima tuttavate asjade kohta, mida rong, välk, Achilleus ja kilpkonn muidugi ka on. 40. minutil jõudis Jaak nüüdisaegse füüsika ühe suurima mõistatuse juurde: tumeaine ja -energia. Nagu ta märkis, on nende olemus püsinud selgusetuna juba ligi pool sajandit – tumeaine annab endast märku gravitatsioonilise mõju kaudu, samal ajal kui tumeenergia seostub universumi kiireneva paisumisega. „Võib-olla mängib kujutlusvõime meile siin vingerpussi,“ kostis selle peale Laur, kelle sõnul sulab fundamentaalfüüsika praegu ühte arvutiteadusega. „Füüsikaseadused ei olegi võib olla mitte niivõrd füüsika kui arvutamise seadused.“ Lauri sõnul peaksime seetõttu otsima lahendusi abstraktsioonitase kõrgemalt. „Igal pool on algoritmid, igal pool on bitid, mille jaoks on omaette seadused, mis rakenduvad kord ühes, kord teises valdkonnas. See on see, kuhu teaduse tipu kujutlusvõime on praegu liikunud.“ Head uudistamist! H. —— [1] https://teejuhid.postimees.ee/8419733... [2] https://teejuhid.postimees.ee/8419695... [3]    • Vaba Akadeemia loeng 30.01.2026: Laur Järv...  . Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Martin Shaw [1] jutustab oma viimase raamatu „Liturgies of the Wild“ [2] avalehekülgedel meeldejääva loo oma kohtumisest lakotade ravitseja Wallace Black Elk’iga. „Vana mees suunas oma tseremoniaalse piibu vihmapilvede poole ja hakkas nendega kõnelema, justkui need oleksid ta kallid sõbrad. Ma ei oska päriselt seletada, miks see muu täiesti maatasa tegi. Ta kõneles õrnalt meie kohal laiuva suure taevavõlvi poole. Ta ei kummardanud neid, vaid pidas nendega pigem läbirääkimisi. Ta julgustas pilvi edasi liikuma. Mõne minuti pärast pöördus ta minu poole ja ütles: „Olgu, minu poolt aitab nüüd küll. Sina oled ju siit pärit. Võlu nad ära – nad kuulavad.““ Shaw’ sõnul algas kõnealusest kohtumisest tema transformatiivne teekond noorest sarkastilisest muusikust eluküpse mütoloogi, jutuvestja ja kirjaniku poole. „Ma nägin esimest korda inimest, kes oli nii kodus,“ meenutab Shaw elumuutvat episoodi. Kolm aastakümmet vabas looduses siirderiitusi juhendanud Shaw’ sõnutsi tunneb nüüdisaegne inimene ennast nii kodutult just seetõttu, et ta jala nii harva kodust välja tõstab. „Me oleme kogu aeg nelja selja vahel ja seetõttu näib ka meie religioon tubasena,“ kirjutab Martin Shaw. „See on raamat sellest, kuidas koju jõuda,“ räägib Shaw oma taotlustest. „Paljudel meist, kellel on kaks maja ja pension, ei ole tegelikult midagi, mis tunduks tõelise koduna.“ Koju tahavad meid tagasi juhatada ka Tähenduse teejuhtide 265. vestlusringi kaks külalist Robert Oetjen [3] ja Indra Reinpuu [4]. Mõlemad mehed püüavad Eestis taaselustada meeste siirderiitusi ja võtavad sealjuures snitti ka Martin Shaw’lt. „Ta on üks minu suurtest õpetajatest,“ tunnistas Indra (69. minut), kes käis möödunud suvel Inglismaal Shaw’ suvekoolis. Kõigil põlisrahvastel on olnud rituaalid, mille käigus vanemad põlvkonnad noorematele oma teadmised, oskused, saladused ja hoiakud üle annavad. Meie ühiskonnas on kas kadunud või võtnud väga sekulaarse vormi (koolide lõpueksamid, sõjaväeteenistus jne). Nende tagasitoomine ei ole lihtne ülesanne. Indral on selles vallas mõningaid kogemusi. „Ma töötasin Austraalias umbes 25 aastat ühe mehe rühmaga, kes viisid Kangaroo saarel läbi meeste initsiatsiooniriitusi,“ ütles Indra (75. minut). „Me tegime vabatahtlikku tööd tavaliste meestega, kes tundsid, et me oleme millestki olulisest ilma jäänud.“ Indra sõnul ei saanud nad Austraalia aborigeenide või Põhja-Ameerika indiaanlaste rituaale pimesi üle võtta, vaid pidid välja töötama 20. sajandi lõpu valgetele linnastunud meestele sobiva raamistiku ja riitused. „Meil ei olnud kedagi, kes meid oleks õpetanud. Me pidime selle kõik ise välja nuputama,“ lisas Indra (77. minut), kelle sõnul on see programm tänaseks kestnud juba üle 30 aasta. „Ma viisin sealt läbi ka oma poja, kui ta oli saanud neljateistkümneaastaseks,“ meenutab Indra. Poolteist aastat tagasi hakkas Indra rääkima initsiatsioonilaagritest Toomas Trapidoga, kes viis ta omakorda kokku Palupõhja looduskooli [5] juhataja Robert Oetjeniga. „Kõikidest nendest õpetustest, mis ma siit ja sealt olen korjanud, on mulle eriti kõrva jäänud põhimõtted, kuidas üks elujõuline kogukond toimib,“ rääkis Robert (81. minut). „Aastatuhandeid on usutud, et ühe lapse üleskasvatamine nõuab tervet küla.“ Kui Indra oma järeleproovitud initsiatsioonimudeliga Roberti juurde jõudis, oli ta kohe nõus kampa lööma. 16.–19. aprillini toimub nende eestvõtmisel Palupõhjas esimene meeste siirderiitus. „Meil ei ole enam kedagi oodata,“ ütles Indra saate lõpuosas (121. minut). „Võidakse ju küsida, et mis õigus on meil seda teha. Ma vastan: keegi peab selle lõpuks ära tegema.“ Head uudistamist! Hardo ————————— [1] https://youtu.be/uqq9jEJpaww?si=nD5GCJBFsVewZ4bN&t=1 [2] https://www.penguin.co.uk/books/477131/liturgies-of-the-wild-by-shaw-martin/9781846048913 [3] https://et.wikipedia.org/wiki/Robert_Oetjen [4] https://teejuhid.postimees.ee/8273278/hardo-pajula-intervjuu-indra-reinpuuga-varjutootaja [5] https://www.palupohja.ee Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Minu isiklikule elukäigule on viimasel viiel aastal kõige käegakatsutavamat mõju avaldanud inglise kirjaniku Paul Kingsnorthi silmiavav essee „The Cross and the Machine“ [1]. Kuivõrd mul õnnestus koroonaaja kõige süngematel kuudel säilitada terve mõistus – nii nagu mina sellest aru saan – suures osas tänu Kingsnorthilt saadud intellektuaalsele ja spirituaalsele toetusele, olen temast hiljuti omajagu juttu teinud. 2022. aasta augustis intervjueerisin ma teda Tähenduse teejuhtide 22. numbri tarvis („Stsientism ja seks“ [2]), sama aasta sügisel vestlesime Kingsnorthi kahest esseest „What Progress Wants“ [3] ja „Exodus“ vastavalt Mikael Raihhelgauzi ja Andres Reimanni (TT#167) ning Aleksander Eeri Laupmaa ja Kaarel Otsaga (TT#170). 2024. aasta mais osales Paul Kingsnorth meie kutsel Tallinnas toimunud Aldous Huxleyle pühendatud rahvusvahelisel konverentsil. Tema Tallinna kõne „Huxley and the Machine“ [5] on Edmund Burke’i Seltsi videokanali kaugelt kõige vaadatum video. „Minu arvates on iga kultuuri südamikus troon. Keegi istub sellel troonil. Meie omal istus pikalt Kristus. Nüüd on ta läinud. Troon ei jää aga tühjaks, sinna tuleb keegi asemele, sellest pole pääsu... Kui te ütlete, et te ei usu Jumalasse ja kogu sellesse niinimetatud üleloomulikku värki, siis olgu nii. Sellisel juhul istub teie troonil Masin ja te ehitate oma enda jumalat,“ ütles Kingsnorth kõnealusel konverentsil [6]. 264. saates viisin ma jutu Kingsnorthile vestluse viimases viiendikus (97. minut), kui palusin stuudiokülalistel kommenteerida mulle „Stsientismist ja seksist“ meelde jäänud mõtet, et praegune ajastu pole mitte postkristlik, vaid, vastupidi, väga kristlik. „Praegune atmosfäär on üha puritaanlikum. Tuleb öelda õigeid asju ja kui keegi seda ei tee, siis peab ta avalikult vabandama jne. Selles kõiges puudub kristlik võime andestada – see ongi põhiprobleem. Meie ümber toimuv meenutab järjest enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda,“ ütles Kingsnorth meie intervjuus. „Ma arvan, et see väide on suures pildis tõene,“ vastas Varro Vooglaid. „Euroopa suurim traagika seisneb minu arvates praegu selles, et olukorras, kus see on enda kristlikust identiteedist lahti öelnud, on peaaegu paratamatu, et tühja koha täidab riigikultus ja sellest võrsuv totalitarism.“ Kingsnorth kasutab siinkohal laia tähendusväljaga metafoori „Masin“ – ta mõistab selle all lugu, milles me elame. „See on lugu revolutsioonist, mille lõppeesmärgiks on minu arusaamist mööda looduse asendamine tehnoloogiaga ja maailma ümberehitamine inimese näo järgi. Me tahame ellu viia oma kõige vanema unistuse: muutuda jumalateks.“ Ahto Lobjakas oli pannud näpu meie mehaanilise elutunnetusele juba paarkümmend minutit varem (76. minut): „Meil valitseb masinlik riigi ja ühiskonna kontseptsioon.“ See hakkas tema sõnul koos rahvuslusega kuju võtma 19. sajandi alguse Napoleoni sõdades. „Saksamaal olid [Johann Gottlieb, H.] Fichte ja teised inimesed, kelle ideid loeti kehvas saksa keeles Tšehhi-, Eesti- ja Liivimaal, kus hakati seejärel ehitama saksa ainetel väiksemaid rahvusi.“ Tulemuseks on Ahto hinnangul masinlikule maailmatajule rajatud ühiskonna- ja riigimudel: „Ühiskond peab koosnema ühesugustest, kergesti vahetatavatest osakestest ning olema vajadusel kiiresti mobiliseeritav.“ Piirjuhtumiks on siin teadagi sõda, olgu see siis parajasti batsilli või Putiniga. Kingsnorthi sõnul valmistub seesama masinlik mudel meid nüüd nahka pistma. „Järele on jäänud veel üks küsimus: kas me laseme tal seda teha,“ kirjutab Kingsnorth essee „What Progress Wants“ lõpulauses. Head uudistamist! Hardo –––––––––––––– [1] https://www.paulkingsnorth.net/cross [2] https://teejuhid.postimees.ee/7587055/intervjuu-hardo-pajula-intervjuu-paul-kingsnorthiga-stsientism-ja-seks [3] https://paulkingsnorth.substack.com/p/what-progress-wants [4] https://paulkingsnorth.substack.com/p/exodus [5] https://youtu.be/yy_iTsCleGA?si=QHxxdALIqV0GWpNc&t=3 [6] https://youtu.be/AygzBvFDyzA?si=7RZMCvZtJVUnngSw&t=1 Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.