Advertise on podcast: Tugitoolis sportlane

Õhtulehe taskuringhäälingus „Tugitoolis sportlane“ käis seekord külas mullu Eesti parimaks naisvõrkpalluriks valitud Kertu Laak, kes rääkis lisaks vollele ka oma ajakirjanduslembusest. 23aastane Laak meenutas, kuidas ta kolis juba 7. klassis Kohilast Tallinnasse ja asus õppima Audentese spordikoolis, mille ta lõpetas kuldmedaliga. Seni piiri taga Soomes ja Itaalias pallinud diagonaalründaja selgitas ka seda, miks ta noorteklassi sidemängija positsiooni ümber vahetas ja millised on olnud esimestest mängudest kuni siiani kõige eredamad mälestused koondisega. Samuti jutustas Laak sellest, kuidas noorena tõmbas teda ajakirjandusõpingute poole ja miks ning kuidas lööb ta praegu kaasa portaali võrkpall24.ee tegemistes. Oma karjäärivaliku kohta sõnas Laak, et kuigi oleks olnud ka lihtsamaid valikud, siis senist asjade käiku ta ei kahtse: „Eks ikka on perioode, kui võite ei tule või need kukuvad käest, ja siis tekib tunne, miks ma üldse proovin. Palju lihtsam oleks käia ülikoolis ja elada normaalse inimese elu, aga tegelikult kaaluvad ägedad hetked kõik raskused üles.“ Sellest kõigest pikemalt ja paljustki veel saad kuulata juba taskuringhäälingust! Head kuulamist!

Sellel nädalal istus Õhtulehe tugitooli läbi ja lõhki korvpalliinimene Siim Raudla. Raudla on 3×3 koondise treener, esiliigas saalikorvpalli satsi juhendaja, korvpallikommentaator, veab kossuteemalist podcasti ja teeb videosisu ning on personaaltreener. Vestluses Eigo Kaljurannaga selgitab mees, kuidas ta kõike seda jõuab. Jutuajamisest saab teada, milline on Eesti 3×3 korvpalli seis, kuidas saadakse koondisesse mängijad ning milline on ala tulevikuperspektiiv. Samuti käiakse läbi kõik mehe muud ametid, Raudla kirjeldab Eesti kossu kitsaskohti ning räägib oma ambitsioonidest. Head kuulamist!

Juulis korraldatakse Tallinnas kaks kergejõustiku tiitlivõistlust: noorsooklassi EMi alguseni on jäänud vähem kui kolm nädalat ja juunioride EM toimub nädal hiljem. Õhtulehe podcastis "Tugitoolis sportlane" käis juttu ajamas mõlema jõuproovi peakorraldaja Taavi Esperk. Praegu on kogu korraldustiimil kiired ajad, Esperkil on ööpäevas vaid neli-viis unetundi. Koroonaajal tuleb lähtuda eritingimustest ja teha koostööd ka terviseametiga. Tallinna saabuvad peaaegu 50 riigi sportlased, treenerid ja ametnikud. Praegu püsib lootus, et U23 EMil osaleb ka maailma parim teivashüppaja Armand Duplantis. Millised on aga eestlaste võimalused? Esperk usub, et medalita Eesti ei jää. Juunioride EMil tahab suurde mängu sekkuda käija Jekaterina Mirotvortseva, noorsooklassi EMil on suurimad medalivõimalused teivashüppajal Eerik Haameril. Rääkisime sellestki, kuidas edenevad Kadrioru staadioni renoveerimistööd ja maskoti nime otsingud. Praegu on huvilistel võimalik liituda suure vabatahtlike tiimiga. Saates on palju juttu ka võistluste telgitagustest. Selgub, et hotellid teenivad 800 000 eurot. Küsimusi esitas Deivil Tserp. Head kuulamist!

Jalgpallisõprade pidupäevad ehk Euroopa meistrivõistluste finaalturniir on aastase nihkega lõpuks kätte jõudnud. Nagu suurturniiride puhul tavaks saanud, toob kõik matšid kodumaise televaatajani meie üks ja ainus Eesti Rahvusringhääling. Õhtulehe spordipodcast „Tugitoolis sportlane“ võttis sel puhul ühendust ERRis mänge kommenteeriva Tarmo Tiisleriga, kes pajatas kommenteerimistöö telgitagustest, avaldas lahkesti isiklikke sümpaatiaid ning ütles sedagi, mida arvab tööga paratamatult kaasas käivast kriitikast – aga ka kiitusest. „Tunne on täitsa nagu tunne – selline tunne nagu võiks olla EMi hakul,“ kinnitas Tiisler kolmapäeva hommikul Skype’i vahendusel oma koduses miljöös intervjuud andes. „Võbin on sees – juba sellest ajast saadik, kui sai selgeks, et EM siiski tänavu toimub. Kui laskesuusahooaeg läbi sai, algas EMi süvaettevalmistus. Nii me sõidame.“ Tiisleril täitub sel suvel 11 aastat jalgpalli suurturniiride kommenteerimist. Ta tõdes, et kindlasti pole see olnud üks sile tõus mäkke ning oma õige tee otsimine käib mõnes mõttes siiamaani. Küll on tal selge seisukoht, et kuu aega vältav suurturniir pole nagu 400 meetri jooks, kus stardist minnes tuleks võtta pisut rahulikumalt, et oma padruneid kohe alguses mitte ära kulutada. „Mida sa siin hoiad?! Kui inimene vaatab telekat, siis ta ei taha kuulata kommentaatorit, kes ilmselgelt hoiab enda tagasi, et säilitada end poolfinaaliks – see on ju ka jabur olukord,“ ütles Tiisler. „Ma panen ikka pedaali kohe põhja, kui mäng on seda väärt.“ Kogenud kommentaatori sõnul on jalgpalli suurturniiride, aga ka laskesuusahooaja puhul tavaline, et inimesed astuvad näiteks poesabas ligi ja kiidavad hea töö eest. Silmast silma keegi negatiivsust pritsima ei kipu, see jääb pigem anonüümsete netikommentaatorite pärusmaaks. Tiisler on nende olemasolust teadlik, kuid ei lase end neist väga palju segada. „Minna [turniiri ajal] kõrge pulsiga kuskile kommentaariumisse vaatama, mis minust arvatakse, ei anna mitte midagi. Kui turniirist on mingi aega möödas, siis lähen vaatan, et mis vastu kajas. Tean muidugi, et see on olemas ja seal paugutatakse vahel, kuid see käibki mängu juurde,“ lausus Tiisler. „Meil kõigil on õigus olla vahel pahane ja vihastuda. Kui keegi kuskil foorumis minust halvasti kirjutab, ma küll tema peale viha ei kanna, vaid arvan, et ta on tegelikult väga tore inimene ja kui saame kokku, siis räägime normaalset juttu.“ Head kuulamist!

Nii Eestis kui piiri taga käsipalliga leiba teeninud ja pärast mängijakarjääri lõppu treeneritööle keskendunud Martin Noodla (41) rääkis Õhtulehe taskuringhäälingus „Tugitoolis sportlane“ oma sportlaskarjäärist ja erinevatest kogemustest juhendajana. Varasemalt on Noodla vedanud naiste rahvusesindust ja praegu on juba mitmendat korda ametis meeste A-koondise abitreenerina. Ta tunnistab, et võiks kanda ka peatreeneri kingi, kuid annab enda praegusest rollist hästi aru. „Mul on oma visioonid ja kui saaksin ise otsustada, teeksin kindlasti mõned asjad teisiti. Aga sport ei ole demokraatia, et iga mees lärmab ja kisab keset Vabaduse platsi. Alaliidu juhatus määrab peatreeneri, tema valib oma tiimi, paneb paika tegevuskava, jagab ülesanded ära ja siis tuleb need ülesanded ära teha,“ rääkis Noodla. Head käsipalliteemalist kuulamist!

Tänases spordisaates olid külas eelmisel nädalal piljardi paarismängus maailmameistrivõistluste pronksi võitnud Denis Grabe ja Mark Mägi. Võtsime pulkadeks lahti eduka turniiri ning kõnelesime selle kõige olulisematest õnnestumistest aga ka eksimustest. Rääkisime ka sellest, mida toob tulevik ning milliste ootustega minnakse vastu näiteks juuni kuus peetavale individuaalsele MMile. Lisaks vestlesime piljardi populaarsusest, Eestis mängimise võimalustest, püüdlustest pääseda olümpiaalaks ja paljust muust põnevast.

Õhtulehe raadiosaate „Tugitoolis sportlane“ seekordne külaline on discgolfiliidu president Timo Juursalu, kellega saatejuht Mart Treial lahkas populaarse ala muresid ja rõõme. Juursalu võttis alaliidu juhtimise üle möödunud aasta oktoobris Rein Rotmeistrilt. Kuidas ja miks asjad sellise pöörde võtsid? Mis on tema roll ja millised on tööplaanid? Veel tulevad tunni aja jooksul jutuks probleemid keskkonnakaitsjatega, petised, Eesti tippude tase maailma kontekstis ja palju muud põnevat. Hüva kuulamist!

Saates „Tugitoolis sportlane“ oli külas maadluse Euroopa meister Epp Mäe, kellega vestles spordiajakirjanik Eigo Kaljurand. „Peale Audentese lõpetamist treenisin meeste koondise juures ja oli keeruline, kus jagasin elu Tallinna ja Kohtla-Järve vahel. Tundsin, et edasiminekut pole ja vajan muutust. Istusin ühe eelneva treeneriga maha, meiega oli ka Venemaa koondise treener, kes ütles, et kodakondsus on vaja ära vahetada, sest Eesti sind ei aita ja raha pole,“ meenutas Epp Mäe noorsportlastest täiskasvanute sekka liikumist tagamaid. „Ütlesin kohe ei, minu medalid on Eesti medalid ja teist juttu pole.“ Edasi liikus Mäe Soome, kuhu ta jäi kuueks ja pooleks aastaks. Eestlanna räägib elus põhjanaabrite juures ja sealt naasmisest, meie ajakirjanduse survest ja medalitega kaasnevast tähelepanust, ebaõnnestumistest ja paljust muust. Head kuulamist!

Saates "Tugitoolis sportlane" oli külas bikiinifitnessi maailmameister Arida Muru, kellega vestles spordiajakirjanik Deivil Tserp. Arida on sporditeel olnud väga edukas. MM-kulla võitis ta juba 21aastaselt. "Ma pole kunagi arvanud, et lähen järgmisele võistlusele ja võidan jälle. Olen tahtnud endaga võistelda ja saavutada parema vormi kui eelmisel etteastel. Ma ei ole iial läinud medaleid jahtima, olen soovinud teekonda lihtsalt nautida, kuid tulin ikka medaliga tagasi," räägib tallinlanna. Saates on palju juttu ka Arida sporditee algusest. Ta hakkas juba nelja-aastaselt iluvõimlemise ja balletiga tegelema. "Kurikuulsad Urumarja laagrid kestsid kümme päeva," meenutab ta. "Seal tekkis meeletu koduigatsus, aga kogu aeg hoidsin nuttu tagasi ja tegin täpselt seda, mida treener palus. Ei saanudki aru, milleks neid harjutusi vaja on. Ema ja isa ütlesid, et see on treeninglaager ja ma pean olema kõige parem. Ühesõnaga, mulle sooviti juba maast madalast edu." Pärast kümmet iluvõimleja-aastat jõudis Arida teelahkmele. "Trennid olid pikad," mõtiskleb ta. "Koju jõudsin alles õhtul hilja, seetõttu muutus õppimine raskemaks. Tundsin, et kuskilt peab midagi vähemaks võtma. Algul kaalusin iluvõimlemise koormuse langetamist, hiljem sain aga aru, et ei soovi sel alal jätkata." Piiga hakkas koos isaga jõusaalis treenima ja leidis uue väljakutse. "Alguses ei osanud seal midagi teha," ütleb ta ning lisab, et paps oli igati toeks. "Isa tegi harjutamise nii meeldivaks, et nautisin seda alati ja ootasin jõusaali minekut. Mul tekkis huvi, kuidas paremaks saada. Jälgisin veel rohkem toitumist ja varsti tulid ka head tulemused." Saates on palju juttu tervislikust toitumisest, dieedi pidamisest ja treenimisest. Ühtlasi saab kuulaja vastuse küsimusele, miks pole Arida juba kaks aastat võistlustel osalenud.

Vestlussaates „Tugitoolis sportlane“ käis külas eelmisel nädalal taaskord Eesti kergejõustikuliidu presidendiks valitud Erich Teigamägi. Tähtsal ametikohal on ta olnud juba aastast 2006. Intervjueeris Kaarel Täll. Teemade ring oli lai. Saaremaa mees Teigamägi meenutas põhjalikult, kuidas ta 1993. aastal rahavahetuspunkti pidas ning hiljem edukalt soojaärisse sukeldus. Uurisime, milline kriis on olnud vabas Eestis kõige rängem. Kinnisvaraga sina peal Teigamägi jagab ka investeerimissoovitusi. Mida tasuks praegu teha näiteks 20 000 euroga? Millisesse aktsiasse võiks uskuda? Sajandi vahetuse paiku kutsus toonane kergejõustikuliidu juht Neinar Seli ta oma punti. Enne seda oli Teigamägi tavaline spordifänn, keda nähti tihti kergejõustikuvõistlustel „Alguses võttis see [kutse] sõnatuks,“ meenutas ta. Pärast Seli tõusis presidendiks Sven Mikser, kuid 2006 kerkis pukki juba Teigamägi. Meenutame võimuvahetuse perioodi, mida saatsid ka toonases ajakirjanduses põhjalikult lahatud arusaamatused. „See oli aeg, kus tülitseti natukene palju,“ ütles president nüüd. Lisaks selgitas Teigamägi, miks on läinud nii, et juhiks kandideerides pole tal kunagi olnud ühtegi vastaskandidaati. Tuleb märkida, et alaliidu liikmete toetus temale on hääletustulemusi vaadates vankumatu. Kui suur võiks olla ideaalne kergejõustikuliidu eelarve? Mida saab sponsor spordilt tagasi? Kas Teigamägi mõistis Toomas Annuse otsust spordi toetamisest loobuda? Kuidas saaks alaliit panustada treenerite koolitamisse? Kas sportlastele tehakse piisavalt dopinguproove, et Teigamägi saab seetõttu öösel rahulikult magada? Kui tahad teada, kust tuleb ja mis mees on Erich Teigamägi, siis kindlasti saab saatest hulga vastuseid! Hüva kuulamist.

Õhtulehe sporditoimetuse taskuhääling „Tugitoolis sportlane“ võttis seekord Skype’i vahendusel ühendust Tartu pokkerimängija Mart Rinkeniga, et rääkida pisut sellest alast, mida paljud mängivad, kuid kus vähesed võidavad. Kolm aastat tagasi online-pokkeri Eesti meistriks kroonitud ja aasta hiljem hõbeda võitnud Rinken on Eesti pokkeritippude seas suhteliselt erakordne tegija, sest erinevalt paljudest teistest kõvadest mängijatest ei tegele ta alaga elukutselisena, vaid hobikorras põhitöö kõrvalt. „Proffidega saan hästi läbi, sulandumine on kerge olnud,“ kinnitas Rinken samas. Ta lisas, et võrreldes välismaaga ongi Eesti pokkerikogukond väga ühtne, omade võitude üle tuntakse uhkust ja kadedust pole. Rinken tõdes, et mulluse ülemaailmase lockdown’iga alanud uus online-pokkeri buum pole näitamas raugemise märke: igal kuul toimuvad virtuaalsetes pokkeritubades suured festivalid, millest magusamate garanteeritud võidufondid küünivad suisa 150 miljoni dollarini. Samas nentis ta, et kuna festivale on niivõrd palju, siis lihtsalt puhtfüüsiliselt pole võimalik kõiki mängida. Rinkeni sõnul viib pokkeris tippu üksnes ränk töö ja kannatlikkus ning suur edu ei tule kergelt. Samas nõustus ta väitega, et ülemaailmsetes mängutubades toimetavate proffide sissetulek sõltub ikkagi sellest, kui palju on tal laudades mitteproffidest pühapäevamängijaid, kes loodavad üksnes heale õnnele. „Mida rohkem on madala mängutasemega mängijaid, seda suurem on lootus heale palgapäevale,“ nentis Rinken. Kui eestlaste senine suurim võit online-pokkeris on 1 miljon dollarit ehk praeguses vääringus üle 870 000 euro, siis mündi teiseks küljeks on ka paratamatult alaga kaasas käivad kaotused. Rinken ei soovinud spekuleerida, kui suuri summasid eestlased maha on mänginud, ent ta rõhutas: pokkerit mängides tuleb võimaliku kaotusega alati arvestada – ning mängida tulekski põhimõttel, et kui palju sa oled nõus kaotama. Näiteks oled paika pannud, et see summa on kuus kuni 100 eurot – siis on oma tegemisi pokkeritoas märksa lihtsam hallata ning ka kaotused ei tundu nii hulluna kui näiteks siis, kui maha mängida 800–1000 eurot. „Siis oleks väga masendav,“ möönis Rinken.

Õhtulehe taskuringhäälingus „Tugitoolis sportlane“ käis külas TalTechi võrkpallinaiskonna ja Eesti koondise libero Kristi Nõlvak, kellega tuli juttu nii vollest, audiitoritööst, rahapesust, reisimisest kui punktmassaažist. 31aastane Nõlvak on võrkpallisõpradele tuttav kui Eesti koondise libero, kuid võrkpalli kõrvalt töötab ta igapäevaselt hoopis ettevõttes Salv, kus tema ametinimeks on kuritegevusega võitlemise ametnik. Mida see täpsemalt tähendab – seda kuula juba saatest! Lisaks meenutas läbi ja lõhki volleperekonnast pärit Nõlvak oma karjääri kõige uhkemaid hetki, rääkis mööda maailma reisimise kogemustest ja paljastas, et lisaks päevatööle ja võrkpallile mahuvad tema ellu veel ka kool ning laulmine. Head kuulamist!