Advertise on podcast: Juhtimistango

Meie päritolupere on esimene ja võibolla olulisim koht, kus me õpime koos toimetamiseks vajalikke oskusi. Ja lapsepõlves õpitu ei kao ka täiskasvanuna kuhugi. Seekord arutamegi, kuidas eelmises osas kirjeldatud rollid tööelus välja näevad.

Lapsepõlves õpime rollid, mis võimaldavad perre kuuluda, aga mõnikord hakkavad need rollid vahel meie eest elama. Räägime, kuidas lapsepõlverollidega kohanedes hakatakse täiskasvanueas liiga palju vastutust võtma, rahu sobitama ja nähtamatuks jääma ning kuidas need rollid mõjutavad suhteid.

2025 pani proovile, õpetas ja nihutas piire. Teeme ausa tagasivaate, mida me ise sel aastal õppisime – juhtimisest, inimestest ja iseendast. Ja kuidas Juhtimistango on olnud nende õppimiste kõrval, sees ja vahel.

Jõulud toovad inimesed kokku ning mõnikord paljastab jõuluvalgus rohkem kui tahaksime. Räägime, miks täiskasvanuna võib tunduda, et oled taas 7-aastane oma vanemate köögis. Ning arutame, kuidas pingestavate peredünaamikatega paremini toime tulla. Lae alla mainitud Jõulubingo küpsele täiskasvanule.

Kui empaatiat ei ole või seda on liiga vähe, pole hästi. Aga liiga palju teda olla ei saa. Kui empaatia muutub kurnavaks, siis järelikult on piirid paigast ära. Räägime, kuidas hoida empaatia selgepiirilisena, ühendavana ja tõeliselt mõjusana.

Olla ehe ei tähenda, et vastutus kaob. See tähendab, et julgen olla mina – ja võtta vastutuse oma mõju eest. Räägime, kuidas luua meeskondades ruumi aususele ja ehedale tegutsemisele, ka siis kui teemad on ebamugavad.

Järgmine juhtimismaailma moesõna - haavatavus. Mida see tegelikult tähendab ja mida kindlasti mitte? Räägime sellest, kuidas haavatavus on seotud usalduse, piiride ja mõtestatud juhtimisotsustega. Ning miks on oluline, et haavatavus ei muutuks emotsionaalseks väljaelamiseks.

Eelmises episoodis lammutasime psühholoogilise turvalisusega seotud müüte – nüüd on aeg hakata ehitama. Kui sa oled väsinud pealiskaudsest meeskonnatunde tekitamisest, mis tegelikult pingeid ei lahenda, siis see episood on sinu jaoks.

Mida psühholoogiline turvalisus tegelikult tähendab ja millised väärarusaamad seda varjutavad? Vaatame selle kontseptsiooni juuri (Rogers, Schein, Bennis, t-group’id) ning toome välja levinud lõksud ja eksiarvamused.

Kas sinu otsuseid juhib sisemine veendumus või pidev vajadus teistele meeldida? Kuidas välistele eeskujudele või heakskiidule tuginemine mõjutab meie võimet olla keerulistes suhtlemisolukordades rahulik ja selge peaga. Kuidas järjest enam populaarsust koguv AI mõjutab päris-mina ja pseudo-mina?

Kuigi isegi meile diagnoosimise eest palka ei maksta (ikka tulemuste eest!), on see ometi kulutulena leviv tegevus.

Kes on inimesed, kes tõenäoliselt selle sildi külge saavad? Ja veel tähtsam - miks see silt mõnikord kleebitakse?

Paljudele üllatuseks “Ära nii tee” ei olegi adekvaatne piiride seadmine. Aga mis siis on? Ja kuidas see kõik on seotud läbipõlemisega.

Piirid ei ole ainult “ei” ütlemine. Uurime seekord piire mitte indiviidi, vaid süsteemi vaatenurgast. Räägime sellest, kuidas peredes ja organisatsioonides kujunevad allsüsteemid ning kuidas piirid nende vahel määravad, kui hästi suudetakse koos toimida.

Kujuta ette, et juhina räägid sama vestlust nädalast nädalasse – lootuses, et seekord jõuate teise tulemuseni. Aga ikka kordub sama: pettumus, kaitsepositsioon, vaikne vastupanu. Jagame, kuidas sisu tasandilt protsessi tasandile liikumine aitab kinnijäänud vestlustest edasi liikuda. Kui soovid need oskuseid teadlikult arendada, siis vaata https://killumets.ee/koolitused/rasked-vestlused-edasijoudnutele/